Teame ajaloost mitmeid juhtumeid, kus raskel hetkel on rahvale ikka appi tulnud vene kasakad.
Kas nõu või jõuga – see oleneb juba täitsa olukorrast.
Mõnikord piisab aga ka lihtsalt heast sõnast. Või heast sõnast.
Nagu nüüdki.
Silmad
Kooli diskol jätkus mul silmi ainult Jane jaoks.
Lõpuks hakkasin teda peaaegu vihkama.
Ivar
Kalamehed
Veiko otsustas ühel päeval kalale minna.
Õnged-söödad kaasas jõudiski ta jõe äärde. Seal istus juba mitu kalameest.
"No kuidas kala ka täna näkib?!" hüüdis Veiko heatujuliselt.
Keegi ei vastanud.
Ta läks ühele kalamehele lähemale ja küsis otse ta kõrva juures: "Kuule, räägi, kuidas kala täna näkib?"
Äkitselt sai ta aru, et kalamees hoopis magab.
Tahtmata end teiste ees narriks teha, ütles ta valjusti: "Seda sa ütlesid küll hästi."
"Mida te omale konksu otsa panite?" uuris ta veel.
"Ah tõesti?!" imestas ta jälle valjusti.
Lõpuks sai ta oma õnge kalastamiseks valmis.
Enne jõudis ta veel mitu korda lõbusalt naerdes endale vastu kintsu lüüa, kuuldes naabri tabavaid ütlemisi.
Õngekork vees kõikumas, sai ta jälle mahti juttu ajada.
"Ja mulle meeldib "Georgica"," teatas ta.
Korraga lükkas tuuleiil naabri pikali. Selgus, et see oli hoopis vineerist välja lõigatud kalamehe kuju.
Nüüd sai Veiko aru, miks naabril vaatamata pikale ootamisele üldse ei näkanud.
Ta leidis, et teda on petetud.
Poksitrennis II
Küsisin ühel päeval treenerilt, et kui naine ja tema saatja kõrvuti käivad, siis kummal käel naine peab olema – kas paremal või vasakul.
Treener ütles, et vasakul. Et parema käega saaks lüüa.
"Aga vasakukäelised?"
"Löövad vasakuga."
"Ei, ma mõtlesin naist."
"Ka naist, kui vaja."
Lubasin treenerile, et tulen homme jälle trenni.
Olev
Tort
Ühel päeval hooletult astudes libastusin tänaval tordi peal ja kukkusin selili. Inimesed ümberringi kõik naersid südamest.
Ennast üles ajades naeratasin virilalt.
Kahju, et mõnedele teevad ikka rõõmu need äraleierdatud tordiga-näkku-naljad.
Kairo-Sten
Haapsalu
Tallinna armastus
Heinar ootas õhtul ema koju.
Heinari ema töötas Tallinna Kaubamajas ja paljud kaaslased kadestasid teda selle pärast, sest Heinar käis ikka paremini riides kui teised.
Nüüd vaatas Heinar käsipõsakil, kuidas ema peale tööd väsinult koduseid töid tegi.
"Tead, ema," ütles ta äkki, "ma tahaks Makarenko kolooniasse minna."
"Miks siis?" imestas ema.
"Sest see on realistlik," seletas Heinar.
"Mismoodi?"
Heinar näppis kampsuni kaelust.
"No kas sa mind armastad, ema?"
"Noh."
Heinar laiutas käsi.
"Koer armastab ka oma poegi."
Ema vaatas nõutult enda oma.
"Äkki lähed hoopis sauna?" küsis ta tasa.
Heinari silmad lõid särama.
"Sauna? Miks mitte, see on hea mõte."
Ta hakkas kohe nimekirja tegema.
Henn ja mina
Ühel hommikul otsustasin, et jätan suitsetamise maha, kuna see kahjustab tervist ja üldse.
Kahjuks pakkus Henn mulle kokku saades esimese asjana kohe suitsu.
Veel hilja õhtul tuli ikka mulle meelde Hennu salakaval küsimus: "Kas sa suitsu tahad?"
Aga kes ütles, et suitsetamisest loobumine kerge peab olema.
Rene
Kiisküla Põhikool
Hommik ja õhtu
Ühel õhtul, kui pidu parajasti väga hoos oli, tuli kellelegi pähe hea plaan, kuidas kiiremini ratsutada ja maad kaevata oleks võimalik.
Kuna hommik on õhtust targem, siis otsustasime asja seniks rahule jätta.
Hommikul sai kõigile selgeks, et õhtu oli hommikust tunduvalt targem olnud.
Iigor leidis, et võiks ajaviiteks iba ajada.
Kaarel
Pelgulinna
Koera jutt
Mängisin ühel päeval õues ja juhtusin nägema, kuidas üks hulkuv koer üht hulkuvat last ähvardas hammustada.
"Fuu!" hüüdsin kogu jõust. "Fuu!"
Koer vaatas mulle täpselt sellise näoga otsa, et "mis sa, vanamutt, üldse mölised".
Olin päris solvunud: mina ja vanamutt?!
Lõpuks koer ei hammustanudki last. Mille kuradi pärast ma siis üldse karjusin?!
Mängisin vihaselt edasi.
Ly
Kunstiinstituut
Kevade saabumine
Veiko sõitis pärast tööpäeva bussiga koju.
Tööpäev oli olnud raske. Selle asemel, et suureneda, rahavood hoopis vähenesid ja Veiko pidi terve päeva töötama, selleks et.
Nüüd sai ta istuma. Tema ees istusid kaks koolipoissi ja Veiko kuulas täiesti tahtmatult nende juttu pealt.
"Tead," ütles üks teisele, "ma sain endale väikese vennakese."
"Sina?" imestas teine.
"Jah, tead."
"Vennakese?"
"Jah..."
"Endale?"
Veiko tahtis teda juba lüüa, aga õnneks läks jutt mujale.
"Kuule, ega sa üht head nime ei oska öelda?" uuris nüüd suur vend teiselt.
"Miks ei tea, tean küll," teadis too. "Ma tean koguni kahte. Vaata see esimene nimi on... on... Pitt."
"Pitt?!" imestas naaber. "Pitti ma ju tean!"
"No mis siis, et tead...Aga see teine nimi on... Mäger!"
"Mäg...Mäge... Misasja?"
"Mäger."
"Mäger. Pitt Mäger." Ta vaatas õnnelikult bussiaknast välja. "Pitt Mä... Mägar... Mähe..."
Veiko otsustas teda ikkagi lüüa.