Andrus Kivirähk -
Eestlased olümpiakülas
Vargamäe vanad ja noored
Mart Siimann on vaevalt magama jäänud, kui tema ukse taga
taotakse. "Püha jumal, mis siis nüüd jälle on!" hüüab
olümpiakomitee esimees ega leia esimese hooga hommikumantlit.
"Üldse ei anta enam rahu!" Ta topib jalad tuhvlitesse
ning avab ukse. Selle taga seisab ähmi täis
Andrus Värnik.
"Tulge ruttu, ujujad on kuival!"
"Mida!" ehmub Siimann. "Kuidas kuival? Nad olid ju
kenasti basseinis..."
"Keegi on basseini tühjaks lasknud."
"Oh sa kurat küll!" vannub Siimann ja tormab mööda
koridori minema. "No kes siis selle seatembu tegi! Viimane
kord ma tulen teiega olümpiale, nagu lasteaed, ausõna!"
Jõutakse basseinini. See on tõesti tühi, põhjas lebavad
uimased ujujad ahmivad abitult õhku. Basseini servale on
kogunenud ülejäänud koondislased ja vaidlevad elavalt. Kuulda
on, kuidas Erki Nool kamandab Jüri Jaansonit - "Võta nüüd
oma paat ja mine õngitse nad välja!" - ning kuidas Jaanson
seletab, et kuna basseinis vett ei ole, siis ei saa seal ka
paadiga sõita.
"Mis mokalaata siin peetakse! Keerake kähku kraanid
lahti!" kamandab kohale jõudnud Siimann. Kohe hakkabki vesi
jälle basseini voolama, ujujad on päästetud.
"No ma tahaks nüüd teada, kuidas see bassein tühjaks
sai!" küsib Siimann.
Keegi ei vasta, viimaks poetab Erki Nool:
"Vahest mõni jõi vee ära?"
"Mis loll jutt see on! Kes jaksab nii palju juua?"
"Noh... elevant. Elevant võib väga palju juua. Paneb londi
sisse ja imeb nii mis luriseb."
"Kuidas see elevant peaks olümpiakülla pääsema?" käratab
Siimann. "Ära aja pada! Kreekas ei elagi elevante."
"Nojah, aga ta ehk ujus üle mere, ega Aafrika pole ju
kaugel," alustab Erki Nool, aga jääb Siimanni nägu nähes
targu vait.
"Pole siin ühtegi elevanti käinud!" ütleb olümpiakomitee
esimees kurjalt.
"Selle basseini laskis tühjaks üks tavaline masuurikas ja
küll ma juba tema nime välja uurin. Noh! Rääkige! Kas keegi nägi
midagi?"
Keegi ei vasta, kõik vaikivad ning põrnitsevad oma varbaid.
Siimann hingab raskelt. No on seltskond! Muud ei tee, kui
pahandust. Näe, Läti delegatsiooni juht rääkis, et temal pole oma hoolealustega
mingit muret, keegi ulakust ei tee, korraldatakse lõkkeõhtuid
ja lauldakse kitarre saatel. Tema ei julge lõkkeõhtust isegi mõelda,
jumal hoidku, mõni põleb veel ära! Nad ei oska ju rahulikult
istuda, muudkui tõuklevad ja rabelevad. Näe, seal ta on -
Kristjan Rahnu kukub korraga basseini, nii et vahepeal juba
elavnenud ujujad suure hirmuga igasse kanti laiali põgenevad.
"Mis see oli!" karjub Siimann. "Miks sa basseini
kukkusid?"
"Nool lükkas," kaebab Rahnu ja ronib puristades välja.
"Vale, mina pole lükanud!" õiendab Nool.
"Ole vait! Küll ma tean sind! Muudkui kiusad nooremaid! Sa
oled juba suur mees, Nool, neljandat korda olümpial, aga muudkui
teed pahandust. Küllap sina olid see ka, kes basseini tühjaks
laskis, mina usun küll."
"Ei lasknud, mis häda mul oleks seda tühjaks lasta!"
"Mina ei tea, mis häda. Sul on kogu aeg mingi häda. Kas sa
avatseremooniat mäletad? Teised tulid kõik kenasti tühjade kätega,
aga sinul oli ilmatu lipuvolakas kaasas, vehkisid sellega ja
torkisid meie ees kõndivaid neegreid tagumikku."
"Nad peeretasid, selle pärast ma torkasin. Ega
avatseremoonial ei tohi peeretada."
"Ära räägi rumalusi, mina olin ise ka seal. Mitte keegi
ei peeretanud. Nad olid väga kenad neegrid, sina lihtsalt ei saa
teistmoodi, kui pead pahandust tegema. Üks väike neeger hakkas
isegi nutma, sest sa lõid talle lipuga vastu pead!"
Nool kehitab õlgu ja tammub jalalt jalale. Siimann silmitseb
teda kurjalt. Küll on nuhtlus! Aga ega ainult see Nool üksi,
need teised on ka parajad. Nagu kevadised vasikad! Igal öösel
viiakse tüdrukute tubadesse sisalikke ja loobitakse aknast sodi
alla. Jalgratturid tegid oma joogipudelitest pritsid ja kastsid möödujaid.
ROK-i president ise sai veejoa otse näkku! Ja alles eile tõstis
Indrek Pertelson purjetaja Imre Taveteri koos purjekaga puu otsa.
Tuli kutsuda pritsimehed, muidu meest alla ei saanud!
Siimann ohkab. Teine kord ta selle kambaga enam nii kaugele sõitma
ei hakka, teevad kahepäevase ekskursiooni Saaremaale ja käib küll.
"Ma lähen nüüd magama!" ütleb ta. "Ja palun,
ärge tehke enam lollusi! Ma tõesti väga palun, katsuge
natukenegi inimesed olla!"
Kõik noogutavad vaikides. Vaevalt on aga uks Siimanni järel
sulgunud, kui puhkeb lärm.
"Kas sa seda tead, et kui tõmmata keelega üle olümpialipu,
siis näeb Riia linna?" küsib Erki Nool Gerd Kanteri käest.
"Ei tea. Aga kuidas sa sealt keelega üle tõmbad, lipp on
ju kõrgel."
"Mis sest, sinna saab ju ronida! Lähme, lähme!"
Aleksander Tammert ilmub võidukalt uksele, järjekordne sisalik
käes.
Naised hakkavad kiljuma.