Andrus Kivirähk - Küüslaugu valitsus

Keit Pentus kastab parajasti nartsisse, kui kaunid kollased õied korraga lubivalgeks värvuvad ning seejärel lonti vajuvad, nagu oleks keegi neil noaga varre läbi kaksanud.

Ühtlasi tunneb ka Keit ise, kuidas ta silmad uduseks tõmbuvad, kusagilt kõhuõõnest saab aga alguse imelik pööritus, mis minestama ajab. Kõikjal levib vänget küüslauguhaisu.

“Appi, Ansip tuleb!” kostab igast nurgast kisa. “Ansip tuleb koalitsioonikõnelustelt!”
Hais läheb järjest jõledamaks. Inimesed kisuvad küll aknad pärani, kuid sellest pole mingit abi.
Samal hetkel astubki tuppa Andrus Ansip. Puuris lõbusalt keksinud papagoi ajab jalamaid koivad sirgu.
“Olge nii hea, võtke mu jope,” ütleb Ansip linnu traagilist surma märkamata. “Ma olen väsinud nagu koer.”
Iga sõnaga koos paiskub Ansipi suust välja otsekui aurujuga, mis lainetab paksu pilvena toas ja immitseb suitsusambana aknast välja, jättes mulje nagu reformierakonna peakorter põleks. Nuuskpiiritusega immutatud kaltsu näo ees hoides kiirustab Atonen Ansipi jopet haarama ning viskab selle rõdule tuulduma.


“Kuidas läks siis?” pärib Urmas Paet, kes on nina pesulõksuga kinni surunud ja lehvitab enesele ajalehega tuult.
“Mis ta läks, hirmus oli!” kaebab Ansip. “Savisaar ja Reiljan muud ei teeks, kui õgiks küüslauku! Jube! Muudkui lasevad aga uue kausitäie lauale kanda ja söövad nagu õunu. Ma ütlesin küll, et olge kallid, läheme siit küüslaugurestoranist ometi ära, teisi söögikohti on ju Tallinnas ka! Lähme näiteks sŠokolaadikohvikusse, seal on hea mekutada ja kakaod juua. Aga nemad ei taha sellest kuuldagi! Ajavad küüslauku näost sisse ja topivad mulle ka, et – söö, noor mees, see on terviseks! Näe, kui prisked ja õitsvad meie oleme!”

Ansipi pika jutu ajal on tuba küüslauguauru paksult täis läinud nagu pesumaja. Pole enam võimalik oma kättki näha, haisev valge udu hõljub kõikjal. Laest koorub värvi.

Atonen, kes on üritanud meeleheitlikult hinge kinni hoida, tõmbab nüüd väga ettevaatlikult läbi hammaste paar sõõmu õhku sisse, luksatab ja kaebab:
“Ei tea, kas ongi mõtet nendega rohkem rääkida, see küüslauguvalitsus ikka midagi head kaasa ei too. Lämmatame lihtsalt oma ministrid ära. Olid need Res Publica poisid, mis nad olid, aga vähemalt lõhn oli neil hea. Igal hommikul valasid endile ühe pudelitäie kölni vett kaenla alla ja teise püksi.”
“Eks ta ole,” õhkab Ansip, ja nii õnnetult, et uus küüslaugupilv väikest Keit Pentust otse näkku tabab. Tüdruk niutsatab ja langeb nagu niidetult maha.

“Tulge appi, Keidil hakkas halb!” kisavad kõik. “Tehke tal nööbid lahti! Ei, see ei aita, ta peab saama värsket õhku! Viime ta õue!”

Abivalmis käed haaravad Keit Pentuse lõdva keha ning kannavad ta uksest välja. Ansip, pahanduse põhjustaja, seisab häbenedes nurgas ja hoiab kahe käega suust kinni. Ilmub gaasimaskis Rein Lang, koputab Ansipile õlale ja ümiseb läbi londi:
“Tule vannituppa, ma pesen sul seebiga suud! Ära põe, mis sina parata saad, et sa küüslaugu järgi haised! Poliitika ongi selline räpane.”

Lang viibki Ansipi pesuruumi ja asub suure harjaga esimehe keelt küürima. Loputusvesi on esialgu väga must ja vänge haisuga, kuid pikapeale saab asjast asja ning Ansip hakkab jälle inimese moodi lõhnama.
“Mina enam ei imesta, et mõned keskerakondlased Savisaare juurest ära põgenesid,” arvab Atonen, kes ka nina vannituppa pistnud on. “Kui Edgar ikka nii kõva küüslaugusõber on, siis pole ju temaga koos võimalik elada. See hingeõhk kägistab.”

“Aga Villu juurest ei jookse keegi ära,” leiab Lang.
“Seal Rahvaliidus ei hooli tühjast küüslauguhaisust mitte keegi!” lööb Ansip käega. “Seal on õhus palju hullemad lebrad. Kui ikka Tammsaare Tiit laudast tuleb... Oh-oh-hoo!”
Ansip kuivatab oma suud froteerätikuga ning määrib hammastele roosiõli. Vahepeal on toas kadakasuitsu tehtud ning küüslauguhaisu peaaegu polegi tunda. Keit Pentuski on toas tagasi, ehkki endiselt nõrk ja näost valge. Ta toetub patjadele ja joob piima.

“Anna andeks, Keit,” vabandab Ansip. “Ma ei saa midagi teha. Ma pean seda jälkust sööma, muidu Savisaar ja Reiljan naeravad mu välja.”
“Pole midagi,” sosistab väike punapea. “Mul on juba parem. Aga alguses ma mõtlesin küll, et nüüd ma lämbun. Selline tunne oli, nagu oleks mind näkku tulistatud.”
“Anna veel kord andeks,” kordab Ansip, kuid tunneb siis söögitorus vastikut pitsitust. Midagi päästa pole enam võimalik, Ansip röhitseb. Järgmisel hetkel on tuba jälle paksu küüslauguhaisu täis.
“Oh jumal!” kõlavad ahastavad hüüded. “Jälle! Nüüd küll lämbume!”

Mõned noortekogu liikmed viskuvad meeleheites aknast välja. Keit Pentus on uuesti minestanud, Lang otsib paaniliselt oma gaasimaski. Ansip on endale rusika suhu toppinud, kuid küüslaugulehk muudkui levib ja levib.