Andrus Kivirähk - Maailm on kummuli
Savisaar mässib salli kaela ümber,
tirib läkiläki pähe ja teatab:
"Nii, ma nüüd läksin!"
"Kuhu sa ikka lähed, isake," keelab Evelin Sepp malbe
häälega. "Väljas on külmaks läinud, libe kah... Istu
parem rahulikult kodus. Sina said ju valimistel kõige rohkem hääli,
vaat ja nüüd las teised tulevad sinu juurde! Las tulevad,
kummardavad maani ja paluvad, et
sa neid õiglaselt valitseks! Ära alanda ennast, ole
suursugune!"
"Oled ikka hani!" vihastab Savisaar. "Poliitikast
ei taipa tuhkagi! Ise ei saanud kolmesadat häältki, aga õpetab!
Kui ma praegu koju ootama jään, siis ootan ennast halliks! Aita
parem kasukas selga ja ära õienda!"
Hetk hiljem on ta juba uulitsal. Seal on rahvast murdu, Concordia
ülikooli tudengid peavad miitingut, vehivad hangude ja kootidega
ning kisendavad:
"Parunid surevad, mõisad põlevad, üliõpilased tantsivad,
prillid ees!"
Üks kõneleja on roninud tünni otsa ja karjub:
"Seltsimehed tudengid! Kaua me laseme veel ennast orja
kombel alandada! Rektor on meilt neli nahka nülginud, ta on meid
oma mõisatallis peksnud, naistudengite suhtes esimese öö õigust
pruukinud, meie vendi ja õdesid hobuste ning jahikoerte vastu
vahetanud! Võtame tõrvikud ja asume teele! Tuli otsa neetud
sakste pesale!"
"Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja!"
laulavad üliõpilased ja asuvad Susi mõisa poole teele.
Savisaar kõõritab hirmunult mässumehi.
"On alles ajad!" poriseb ta. "Hirmus! Rahvas on päris
ülekäte läinud. Kõik need Res Publicale antud hääled ja
puha... Aga pole viga, küll me välja rabeleme! Just!"
Ta ostab Jaani kiriku juurest Siim Kallase jaoks väikese
lillekimbu ning tõttab Toompeale.
Esimene inimene, keda ta peaministri ootetoas näeb, on Juhan
Parts.
"Mis sina siin teed!" küsib Savisaar vihaselt.
"Aga sa ise?" küsib Parts vastu.
"Mina tulin oma koalitsioonipartnerile külla!" seletab
Savisaar.
"Võib-olla tulin hoopis mina oma koalitsioonipartnerile külla,"
muigab Parts.
Savisaar tunneb, kuidas süda jätab löögi vahele. Ta otsib
seinalt tuge, aga teeb seejärel välkkiire otsuse ning tormab
kabinetti. Seal istuvad Siim Kallas ja Villu Reiljan ning ajavad
lõbusasti juttu.
Savisaart nähes peidavad nad kiiresti mingid paberid
lauasahtlisse ja hammustavad huulde. On näha, et mõlemad
pingutavad meeleheitlikult, et mitte naerma pursata. Savisaar
seda ei märka.
"Vaata kui hea, et te mõlemad siin olete!" alustab ta
bravuurikalt. "Noh, kas paneme valitsuse kohe kokku? Näe,
ma tõin lilli ja... Pange vaasi."
"Oi, tõesti ilusad lilled!" ütleb Villu Reiljan
magusa naeratusega. "Eks vist keskturult ostetud, ma
arvan."
Kallas turtsatab valjusti ja surub küüned ihusse. Ta on näost
punane ja näitab Villule salaja rusikat, et mida sa kurivaim
ajad naerma!
Savisaare pilgu all suudab ta siiski tõsiseks jääda, varjab näo
kätega ja teeskleb, nagu sügeleks tal nina.
"Ei, mispärast keskturult..." pomiseb Savisaar.
"Jaani kiriku juurest ostsin. Kuulge, mehed, öelge nüüd
otse: mitut ministrikohta te tahate?"
"Aga palju sa ise tahad, tuvike?" küsib Reiljan
kavalalt. "Siseministriks saab ju vist see Panov, tema on
vangimajade olukorraga hästi tuttav?"
Kallas ei pea vastu, sööstab akna juurde, surub rusika suhu ja
lausa väänleb kardina varjus naeru käes.
"Panov..." pobiseb Savisaar. "Mehed, mis te nüüd
nalja teete..."
"Meie ei tee nalja!" vaidleb Villu ilmsüütu näoga
vastu. "Kus sa siin nalja näed, kullake? Meie peame sinuga
koalitsioonikõnelusi!"
"Muidugi, Keskerakond ju võitis valimised!" suudab ka
Kallas akna juurest piiksuda. Tal on pisarad silmas, naer puksub
ikka veel tema sisikonnas ja on kohe-kohe välja purskamas.
"Jaa, meie võitsime valimised!" alustab Savisaar, kuid
samal ajal hiilib Villu Reiljan tema selja taha ning teeb
Keskerakonna juhile sarvi. Kallas niitsatab abitult, tal tuleb õhust
puudu.
"Mis sa naerad?" küsib Savisaar pahaselt.
"Ma... ei... naera..." oigab Kallas, kuid grimassid,
mida Reiljan Savisaare selja taga teeb, on talle liig.
Peaminister variseb toolile ja naerab nagu pöörane.
"Mis on?" kordab Savisaar. "Kelle üle sa naerad?
Kas mul on püksilukk lahti?"
"Ei ole, lihtsalt üks vana anekdoot tuli meelde," lõõtsutab
Kallas ja pühib laubalt higi. "Olgu peale, Edgar, küll me
teine päev räägime ja paneme valitsust kokku ja... Mul on
praegu natuke kiire, Juhan Parts ootab juba hulk aega seal ees.
Tead, ma helistan sulle ise, eks?"
"Millal sa helistad?" nõuab Savisaar. "Kas
homme?"
"Jah, võib-olla homme, aga võib-olla järgmine nädal..."
seletab Kallas."Vaatame! Küll ma kunagi ikka helistan...
vist. Mine nüüd pealegi! Ja kutsu Parts sisse!"
Savisaar laseb end kabinetist välja lükata ning vaatab tummalt
pealt, kuidas Juhan Parts Kallase juurde sisse astub ning enda järel
ukse suleb.
"Nojah, aga vähemalt on koalitsioonikõnelustega pihta
hakatud!" katsub Savisaar enese lohutamiseks mõelda.
"Eks need peavadki aega võtma! Muidugi! Ega siis valitsuse
tegemine pole üle lombi sülitamine, et ajad huuled torru ja lärtsti!
Ettepanek on tehtud, las nüüd poisid kaaluvad. Poliitika on tõsine
asi. Jaa-jaa..."
Ta ajab vatid selga ning jalutab aeglaselt Toompealt alla,
linnavalitsusse. Taamal punab taevas: Susi mõis on põlema
pandud. Concordia tudengid marsivad valjusti käratsedes Pirita
poole. Nad on kellegi kotti ajanud ja see "keegi"
rabeleb koledasti ning karjub "Appi! Appi!"
"Ah nüüd on sul maakeel suus!" kärgivad tudengid.
"Enne rääkisid ainult inglist! Nooh, varsti võid Pirita jões
kaladega juttu ajada, kuradi parun!"
Savisaar laseb rongkäigul mööduda ja lipsab oma majja.
"Maailm on ikka päris kummuli!" mõtleb ta ängistusega.