Andrus Kivirähk - Ministrid raiuvad jääd


Minister Efendijev võttis laupäevakule igaks juhuks kaasa ka kalastamistarbed.

"Noh, sõbrad, kangid kätte ja hakkame raiuma!" õpetab Siim Kallas ning annab ise ülejäänud valitsusele eeskuju - kahmab pihku tubli raudlati ning virutab sellega mehise kõmaka vastu merejääd.

Teised ministrid jälgivad Kallast umbusklikult.

"Mina ei saa ikka aru, miks just meie peame siin sedasi raiuma," ütleb Märt Rask. "See on majandusministri asi - laevade tee jääst puhas hoida."

"Taevane arm! Ega siis Liina üksinda seda tööd teha jõua! Vaata, mihuke ta on!" seletab Kallas. "Meie peame ikka kah käed külge panema!"

"Mihuke ta ikka on?" kehitab Rask õlgu ja silmitseb arvustavalt Liina Tõnissoni, kes nõjatub parajasti suurele lumelabidale ja otsib vatijope taskust paberosse. "Tavaline vanamutt. Sellised just raiuvadki uulitsal jääd ja lükkavad lund. Aga mina olen õppinud advokaat!"

"Ole vait, advokaat," käratab nüüd Kallas, juba vihaselt. "Vaata, kus mul suur saks, kellel ei kõlba kirkat kätte võtta! Lapsena käisid seakarjas nagu minagi! Kohe raiuma! Ja teie teised kah - mis te passite nagu lambad! Tööle!"

Ministrid pudenevad ohates mööda jääd laiali. Kristiina Ojuland on tulnud uiskudega, nüüd liugleb ta nagu valge luik taevast langevate lumeräitsakate vahel. Blondid patsid on härmas, põsed õhetavad... Kaunitar! Sven Mikser tunneb, kuidas süda puperdama hakkab.

"Tahad, ma raiun sinu eest ka?" pakub ta mööda uisutavalt Ojulandile häbelikult.

"Raiu muidugi, Svenike, raiu aga raiu!" vastab iludus ja pilgutab poisile kelmikalt silma.

"Aga kas ma selle eest pärast musu saan?" küsib Mikser, ise näost üleni punaseks lahvatades.

"Vaata, mis tema tahab, või musu!" naerab Ojuland. "No vaatame, vaatame... Võib-olla saadki, kui tubli poiss oled!"

"Usu, mina olen tubli poiss!" hüüab Mikser kirglikult. "Sina, Kristiina, muudkui uisuta, küll mina sinu eest kõik tööd ära teen! Ega sul külm ole? Näh, võta minu jope, mulle aitab kampsikust küll! Kõik, kõik olen ma valmis sulle hinge tagant ära andma! Kristiina... kallis... kõik, kõik..."

Mikser läheb omadega puntrasse ja vehib üksnes abitult kätega sel ajal, kui Ojuland heledalt naerdes eemale uisutab. Teised ministrid koksivad loiult ning erilise eduta oma kangidega, ainult rahvastikuminister Efendijev, kes on võtnud kaasa kalastamistarbed, on juba jääle augu sisse saanud ja kükitab nüüd selle kohal, sikuti peos. Toivo Asmer läheb huvitatult lähemale ja küsib, kas näkkab.

"Tasa peab olema, küll ta siis näkib kah!" seletab Efendijev ja pühib kindaga nina.

Asmer toksib veel paar korda kangiga, siis märkab noorukest Mailis Randa ja tuleb heale mõttele. Ta hiilib tüdruku selja taha ning sosistab kiiresti:

"Tule vaata, Efendijev tegi jää sisse augu, aga sealt paistavad kõik Keskerakonna kantslerid! Taevane arm, miks te nad nii kalda lähedale uputasite! Kas teistmoodi ei osanud neist lahti saada?"

Mailis Rand heidab Asmerile ehmunud pilgu ja pistab valju häälega kisendama, mispeale teised ministrid kohale tõttavad.

"Mis siin oli? Mis juhtus?"

"Midagi ei olnud, ma tegin ainult nalja, aga plika kukkus röökima!" seletab ehmunud Asmer.

"Ta ütles, et Keskerakonna kantslerid on siin jää all!" ulub väike Mailis. "Ma rääkisin ju kohe, et ärme..."

"Ole vait!" käratab Ain Seppik ja tõukab noorukest haridusministrit. "Mis sa, Asmer, plämad, kus need kantslerid sul siin on?"

"Ma tegin ju nalja!" kordab Toivo Asmer. "Mis teil hakkas? Issake, täitsa näost ära vajunud! Mikser, on sul halb?"
"Ei, ei, mina ei tea midagi!" karjatab Mikser, kes on tõesti näost lubivalgeks tõmbunud. "Mina ei tea, miks Indrek Kannik eile tööle ei tulnud, mina olin tõbine ja ei käinud kabinetist väljaski, mina ei ole midagi teinud!"

"Jää sina ka vait!" kärgib Seppik ja vahib maruvihaselt värisevat kaitseministrit. "Kas te ei mäleta, mis Edgar ütles - kes möliseb, see läheb neile järele!"

"Millest sa räägid?" küsib Siim Kallas. "Kuhu järele?"

"Nojah, sina kah siin, vana tark," sülgab Seppik meelepahaga. "Kuhu ja kuhu... Eks ikka koju! Vaat just, koju me praegu kõik lähemegi! Aitab küll sellest kuradi laupäevakust!"

"Aga meretee..." pomiseb jahmunud Kallas.

"Pärgel võtku seda sinu mereteed! Eks sina raiu, kui sul muud teha ei ole. Meie läheme ära."

Jää tühjeneb ministritest. Üksnes Efendijev küürutab augu juures edasi. Korraga jääb midagi talle sikuti otsa.

Aga see pole kala ega mingi muu mereelukas, see on hoopis üks teine asi, mille Efendijev kiiresti vette tagasi viskab ja seejärel käed püksitagumiku vastu puhtaks pühib.

"Siit saab sel aastal hea silmusaagi!" pomiseb ta endale nina alla ja hakkab asju kokku pakkima.