Andrus Kivirähk -
Ministrid raiuvad jääd
Minister Efendijev võttis laupäevakule igaks juhuks kaasa ka
kalastamistarbed.
"Noh, sõbrad, kangid kätte ja hakkame raiuma!"
õpetab Siim Kallas ning annab ise ülejäänud valitsusele
eeskuju - kahmab pihku tubli raudlati ning virutab sellega mehise
kõmaka vastu merejääd.
Teised ministrid jälgivad Kallast umbusklikult.
"Mina ei saa ikka aru, miks just meie peame siin sedasi
raiuma," ütleb Märt Rask. "See on majandusministri
asi - laevade tee jääst puhas hoida."
"Taevane arm! Ega siis Liina üksinda seda tööd teha
jõua! Vaata, mihuke ta on!" seletab Kallas. "Meie
peame ikka kah käed külge panema!"
"Mihuke ta ikka on?" kehitab Rask õlgu ja silmitseb
arvustavalt Liina Tõnissoni, kes nõjatub parajasti suurele
lumelabidale ja otsib vatijope taskust paberosse. "Tavaline
vanamutt. Sellised just raiuvadki uulitsal jääd ja lükkavad
lund. Aga mina olen õppinud advokaat!"
"Ole vait, advokaat," käratab nüüd Kallas, juba
vihaselt. "Vaata, kus mul suur saks, kellel ei kõlba kirkat
kätte võtta! Lapsena käisid seakarjas nagu minagi! Kohe
raiuma! Ja teie teised kah - mis te passite nagu lambad!
Tööle!"
Ministrid pudenevad ohates mööda jääd laiali. Kristiina
Ojuland on tulnud uiskudega, nüüd liugleb ta nagu valge luik
taevast langevate lumeräitsakate vahel. Blondid patsid on
härmas, põsed õhetavad... Kaunitar! Sven Mikser tunneb, kuidas
süda puperdama hakkab.
"Tahad, ma raiun sinu eest ka?" pakub ta mööda
uisutavalt Ojulandile häbelikult.
"Raiu muidugi, Svenike, raiu aga raiu!" vastab iludus
ja pilgutab poisile kelmikalt silma.
"Aga kas ma selle eest pärast musu saan?" küsib
Mikser, ise näost üleni punaseks lahvatades.
"Vaata, mis tema tahab, või musu!" naerab Ojuland.
"No vaatame, vaatame... Võib-olla saadki, kui tubli poiss
oled!"
"Usu, mina olen tubli poiss!" hüüab Mikser
kirglikult. "Sina, Kristiina, muudkui uisuta, küll mina
sinu eest kõik tööd ära teen! Ega sul külm ole? Näh, võta
minu jope, mulle aitab kampsikust küll! Kõik, kõik olen ma
valmis sulle hinge tagant ära andma! Kristiina... kallis...
kõik, kõik..."
Mikser läheb omadega puntrasse ja vehib üksnes abitult kätega
sel ajal, kui Ojuland heledalt naerdes eemale uisutab. Teised
ministrid koksivad loiult ning erilise eduta oma kangidega,
ainult rahvastikuminister Efendijev, kes on võtnud kaasa
kalastamistarbed, on juba jääle augu sisse saanud ja kükitab
nüüd selle kohal, sikuti peos. Toivo Asmer läheb huvitatult
lähemale ja küsib, kas näkkab.
"Tasa peab olema, küll ta siis näkib kah!" seletab
Efendijev ja pühib kindaga nina.
Asmer toksib veel paar korda kangiga, siis märkab noorukest
Mailis Randa ja tuleb heale mõttele. Ta hiilib tüdruku selja
taha ning sosistab kiiresti:
"Tule vaata, Efendijev tegi jää sisse augu, aga sealt
paistavad kõik Keskerakonna kantslerid! Taevane arm, miks te nad
nii kalda lähedale uputasite! Kas teistmoodi ei osanud neist
lahti saada?"
Mailis Rand heidab Asmerile ehmunud pilgu ja pistab valju
häälega kisendama, mispeale teised ministrid kohale tõttavad.
"Mis siin oli? Mis juhtus?"
"Midagi ei olnud, ma tegin ainult nalja, aga plika kukkus
röökima!" seletab ehmunud Asmer.
"Ta ütles, et Keskerakonna kantslerid on siin jää
all!" ulub väike Mailis. "Ma rääkisin ju kohe, et
ärme..."
"Ole vait!" käratab Ain Seppik ja tõukab noorukest
haridusministrit. "Mis sa, Asmer, plämad, kus need
kantslerid sul siin on?"
"Ma tegin ju nalja!" kordab Toivo Asmer. "Mis teil
hakkas? Issake, täitsa näost ära vajunud! Mikser, on sul
halb?"
"Ei, ei, mina ei tea midagi!" karjatab Mikser, kes on
tõesti näost lubivalgeks tõmbunud. "Mina ei tea, miks
Indrek Kannik eile tööle ei tulnud, mina olin tõbine ja ei
käinud kabinetist väljaski, mina ei ole midagi teinud!"
"Jää sina ka vait!" kärgib Seppik ja vahib
maruvihaselt värisevat kaitseministrit. "Kas te ei mäleta,
mis Edgar ütles - kes möliseb, see läheb neile järele!"
"Millest sa räägid?" küsib Siim Kallas. "Kuhu
järele?"
"Nojah, sina kah siin, vana tark," sülgab Seppik
meelepahaga. "Kuhu ja kuhu... Eks ikka koju! Vaat just, koju
me praegu kõik lähemegi! Aitab küll sellest kuradi
laupäevakust!"
"Aga meretee..." pomiseb jahmunud Kallas.
"Pärgel võtku seda sinu mereteed! Eks sina raiu, kui sul
muud teha ei ole. Meie läheme ära."
Jää tühjeneb ministritest. Üksnes Efendijev küürutab augu
juures edasi. Korraga jääb midagi talle sikuti otsa.
Aga see pole kala ega mingi muu mereelukas, see on hoopis üks
teine asi, mille Efendijev kiiresti vette tagasi viskab ja
seejärel käed püksitagumiku vastu puhtaks pühib.
"Siit saab sel aastal hea silmusaagi!" pomiseb ta
endale nina alla ja hakkab asju kokku pakkima.