Andrus Kivirähk - Teine advent
See juhtus jõulukuu esimesel
hommikul.
Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas
päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest -
õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud
suur komm. Laps sõi selle kohe ära.
Siis märkas ta isa sussi. Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel
oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud
liitrine viinapudel.
Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas
isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob
kinke kõigile.
Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama. "Tõuse
üles, sul on sussi sees pudel," teatas ta. Isa paotas
uniselt silmi. "Noh, mis päkapikk sulle tõi?" küsis
ta. "Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi pudeli.
Tule, võta ära." "Mis pudeli?" ei saanud isa
aru. "Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on? Ka ema oli ärganud
ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole. "Ongi
pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!"
Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis
tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. "Noh,
aitäh päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi
anda.
Aga ema tõmbus kõrvale. "Hakkavad need vanad naljad jälle
peale?" küsis ta pahural sosinal.
"Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve
liitri!" "Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi
sisse," sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga. "Ära
mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja.
Rohkem sel päeval salapärasest viinastjuttu ei tehtud, aga kui
laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema
kurjalt isa kõrva juures: "Kas sul on homme hommikuks ka
viinapudel ostetud?" "Kallis inimene, saa aru..."
hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja
lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki
sisse nagu pelmeen.
Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja
kõneles: "Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja.
Aga minule tõi päkapikk küpsised!"
"Päris napakas! " nuuksus ema padja sisse, samal ajal
kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos,
voodi kõrval seisis. "On sul tõesti nii palju raha, et iga
päev liitrite kaupa viina osta? Võiksid parem midagi lapsele
muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!"
"Mina pole seda ostnud!" õigustas end isa. "Mina
ei tahagi seda viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist
alla?" "Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge
viinaga torustikku!" õiendas ema sängist. "Kas hakkad
varsti shampusevanne ka võtma?" "Päkapikk vist tõi
mulle..." pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas
sellise jutu peale.
Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja
valvas akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk
neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud
silmad siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult
ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus
tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval
laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise "Hennessy"
konjakiga.
Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss
oli kadunud. "Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu
oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib
üks inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!" Ja ema avas
õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.
Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei
söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas
jalgu järel. Mõistmata, kust niisugnne õnnetus talle kaela on
sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi
- hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid.
Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes
vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused
kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid
ema astus temast üle kui koerast.
Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela,
päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse.
Ema lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks,
kes on pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires
raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha,
et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele
tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt
halliks.
Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta
teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu
peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa
ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta
enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma
sussist välja kuldse korgiga parfüümi. Selle all oli mingi
kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
"Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda
- ma armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen
Teie järele hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest
korda nägin. Kas Te üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete
magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te
teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi näen silmi
sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin
tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja
rosinaid... Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen
Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare,
päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades
- nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin
loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest!
Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge
otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks
kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun
naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu
omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim..."
Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe".
Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev,
lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge
habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse
ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus
voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku
kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema,
kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhastatud
kirjapaberit tuksub.
Käes oli alles teine advent.